Minu ideed


Minu ideed

Kuidas vähendada uppumissurmasid?

Anna oma idee, kuidas vähendada uppumissurmasid. Parimad ideed avaldatakse meediaväljaannetes.

Saadetud ideed:

Aldo: Uurida natuke ajalugu ja panna randadesse välja konkreetsed sildid, et siin uppus Harri Mülgas 1956 aastal ja ta oskas hästi ujuda, või kui ujumiskohad on muutunud, siis näiteks "siit kilomeeter vastuvoolu uppus 1934 aastal Harry Mätas kes oskas hästi ujuda. Ta leiti 2 päeva hiljem 1 km siit allavoolu." Inimesed mäletavad neid nimesid ja hakkavad mõtlema, et oli jah mul kunagi selline tuttav ja räägivad oma lastele ka. Alati võib panna sildi ka kusagil lähedal uppunud inimesest, kui samas ujumiskohas pole keegi uppunud. Ja kui väga vaja, siis väike vale ei tee ka paha. Asi on küll vaevanõudev ja kulukas, kuid peaks ära tasuma.


Mihkel: Pakun lahenduseks positiivset meediakampaaniat - uju piki kallast. See peaks tõstma tõenäosust, et A) jalad ulatuvad põhja B) uppujat märgatakse. Võimalus oleks ka märgistada ujumisrada näiteks sügavusega 1,5 m.


Muurik: Igasse külasse, iga rohkem külastatava veekogu äärde oma rannavalve! Lapsevanemad, vabatahtlikud, kas või politsei randa passima, et joobunud vette ei roniks. Randadest peaks suvel kõik alkoholiga liialdanud isikud ära viima ja karistatud saama, et tekiks teadmine, et alkohol, loll ja veekogu ei sobi kokku.


Priit: Õppige lihtsalt ujuma siis ei upu ära. Peaaegu igas basseinis on valvetreener, kes saab (ja on kindlasti tasuta nõus) õpetada esimesed nipid selgeks. Nõu võib küsida ka mõne parema ujuja käest. Selleks, et mitte tiiki ära uppuda ei ole vaja palju trenni teha. Soovitan väljas ujumas käia nii suvel kui talvel siis suudate ujuda ka jahedas vees. Kusagil kodulehel võiks olla tasuta vaatamiseks ujumise algõpetuse treeningfilm.


Katrin: tuleb lõpetada sellised saated nagu kanal 2 reporter ja võsareporter nong õhtulehes jms selline suhtumine nagu oleks joomine ja siis ujuma, autorooli,jne minek lahe ja naljakas.samuti tuleb anda inimestele haridust, tundub et just alushariduses on puudujäägid, haridus peab andma kriitilise ja iseseisva mõtlemise, samuti enesesseusu ja lugupidamise endast, mitte ainult hirmu õpetajate ja vanemate ees ning faktide teadmise nagu eestis praegu on.


Anti: Mitu ideed 1) Kõige parem oleks lasta inimesel kontrollitavas olukorras uppumine ise läbi elada, sest oma kogemus on kulda väärt. 2) teavitused lehtdes ja televisoonid, mida teha kui tuleb ujudes kramp. 3) Teavitused, et koera ujumine või veepeal ulpimine ei ole veel ujumis oskus, millega võib minna piire oma katsuma. 4) Teavitus kuidas uppujat aidada/päästa


Anneli: Uppumissurmade ennetuse võiks ühendada vettehüpetega kaasneva tervisekahjustuse ennetamisega. Veega seotud ohtudest võiks põhikoolides, gümnaasiumides ja kutsekoolides rääkida vetelpäästjad, inimesed, keda on uppumissurmast päästetud ning liikumispuudega inimesed,kes on jäänud ratastooli vettehüpete tagajärjel. Lisaks võiks teha õppefilm, kus oma lugu räägivad inimesed, kes on lähedase kaotanud uppumise tõttu. Samuti võiks korraldada tasuta ujumiskursusi ka täiskasvanutele ning ujumiseksameid ning maksta riigi poolt preemiat inimestele, kes eksami ära teevad. Omavalitsused võiks palgata rannavalvajad kõigisse sagedamini kasutavatesse ujumiskohtadesse.


Anne: Lapsevanemad peaks oma suhtumist muutma. Ujumistundidesse ei tule leps: sest treener on kuri, lapsel on kloori allergia (lapsevanema tõend), trikoo jäi vanaema juurde... Issand sa näed ja ei mürista!


Riho: Lisada ujumis kohtatele sildid, mis moodi oleks ohutu ujuda ja vette minna ja kuidas anda märku vetelpäästjale(või siis pääste ametile) ja mis moodi tuleks teha elustamist!


Reno: Tuleb õppida krampidega toime tulema, st kui kramp jalga (kätte) lööb ei piisa vaid rahulikuks jäämisest. Kramp tuleb välja venitada ning seejärel vältides krampi löönud lihase tugevamat pingutust ujuda lühimat teed kasutades kalda poole. Krampide vastu aitavad tihti magneesiumitabletid (neid tuleb süüa pikema aja jooksul).


Rain: @Priit. Ujumise algtõed ja ohud võiks tõesti paremini inimesed selgeks teha. Minu tuttavate hulgas on ka neid, kes räägivad, et nad ujuda ei oska eriti, vaevu hõljuvad ja ujuvad koera, kuid ülepeavette on küll mihklid minema. Kui aga kramp tekib vees, tuleb säilitada rahu - paljudel aitab, kui vaikselt hõljuda selili, jalgadega mitte eriti siputada ning krampis jala varbaid ülespoole painutada õrnalt. Kui valu üle ei lähe, lased jala lõdvaks ja proovid õrnalt uuesti.


Ragne: Kohustuslikustada lühikoolitused (ujumine, ohud veekogudes, uppuja päästmine, elustamise ABC), millest oleks vabastatud vaid teatud eagrupid (väikesed lapsed ja vanurid) ja invaliidid ning mis sisaldaksid endas ka parajat annust hirmujuttu. Kel kohustuse täitmise tähtaeg läbi, hakkaks maksma viivist 1 euro päevas. Utoopia, aga arvan, et meediakampaaniad hirmutamise ja õpetamise näol küll piisavalt mõju ei avalda.


Peeter: Igasse ujumiskohta panna päästerõngas, kasvõi odavamast materjalist - juhul kui varastamist peaks esinema.


Jan: Esiteks tuleb panna kohustuslikuks kõikides koolides kõikides klassides ujumine, et inimesed oskaksid ka täiskasvanuna ujuda. Teiseks nagu elu näidanud tuleb vastu võtta seadus purjuspeaga ja üksi ujumise keelamiseks ja määrata ranged trahvid. Trahvihirm on see mis hoiab paljusid inimesi joogisena autoroolist eemal. Kui küsida inimestelt et miks nad joogisena rooli ei istu siis vastuseks on enamasti et politsei võib väljas olla.


Marko: Suhtumine sellesse vägagi tõsiselt peaks hakkama riiklikult tasandilt. Koolis peaks ujumisõppele pööratama kordades enam tähelepanu, kui seda seni on tehtud. Koolid, kus ujulaid ei ole, peaksid sõlmima vastavad kokkulepped lähimate vastavate veekeskuste või koolidega. Riik või miks mitte KOV või viimas(t)e poolt loodud vastav fond peaks hakkama toetama ujumisõpet 100%liselt neile, kellel koolis ei ole asukoha tõttu seda võimalik teha. Kuumadel suvedel peaksid toimuma nii riigiraadios kui ka riigitelevisioonis spetsiaalsed programmid, kus räägitkase ujumise vajalikkusest ning tehakase selgeks, miks on ujumisõppesse panustamine vajalikum, kui näiteks soojamareisi investeerimine. Hetkel inimsed seda ei mõista. Lisaks sellele, et nad ise ei oska ujuda, ei taipa nad seda õpetada ka oma lastele, sest nad ju ise ei oska. Ühe ega kahe aastaga mingied olulisi tulemusi ei saavutata nagunii, kui aastatepikkune järjepidev töö ning ka rahaliste vahendite eraldamine peaks kandma "vilju". Meie inimsed kahjuks ei oska ujuda. Keskmine ujumisoskus on selline pea veest väljas krampis stiil, millele juba esimene 30cm laine paneb punkti. Hea teglikult kui seegi on. Inimesed, kes ei oska, proovige ise ka, see on imelihtne. Võtke tükk penoplasti vms materjali, pange käed sellele ja tehke jalgadega ujumisliigutust ja tunnete, kuidas liikuma vees hakkate. Kui olete niimoodi 5 päeva proovinud ja ca 1-2km täis saanud, siis pane see kõhu alla ja proovige ka kätetööd. Hea tulemus on see, kui te suudate kasvõi 20 meetrit ära ujuda iseseisvalt. Ikkagi parem kui 0 meetrit. Ärge kartke ujumist, selleks ei ole vaja mingit erilist füüsilist jõudu ega vastupidavust, kui just mitte treeninujumisega tegeleda. Ilusat suve kõigile.


Mina: Võiks algatada kampaania pealkirjaga "Uppuja päästmine on tema enese asi". Tegu võiks olla šokikampaaniaga, mis hõlmab endas nii plakateid rannas ja tänavail kui ka tele- ja raadioreklaame. Me kõik mäletame neid autoõnnetuste raadioreklaame ("mina üksi jäin.." jne) - need olid ju üsna mõjusa sisuga? Lähenemine võiks olla sama ja eeskätt suunatud siis nö "tüüpilisele uppujale" ehk nooremale meesterahvale.


Gun: Mida siin ikka ideetada, asjad väga lihtsad. Algatuseks võiksid pereemad ja isad hoolitseda selle eest, et maimukesed õpiksid ujuma vajalikul määral. Teiseks tähelepanu, tähelepanu ja veelkord tähelepanu. Üksinda ujuma minnes olla ise ettevaatlik aga kui ollakse kambas siis igaüks jälgib kedagi grupi liikmetest. Alkoholijoobes vennieksi ja tädisid ei peata keegi ja nende jälgimsiest pole ka kasu sest mõistus on ju peast läinud ja ega siis ka teise oma ei aita. NB! Juua täis inimesed on loomulik kadu!! Muidugi on trastiline olukord eestlaste seas, et ujuda ei osata, vot on asi millest mian aru ei saa. Öeldakse, ju, et kui inimene on loll siis on see kauaks. Samas toon näite nendest süstavenniekstest kes Iru juures järjest ära läksid ja vist mõnda pole siiani leitud kui mälu ei peta, no vot siis seal oli ju selge ja ilus korrektne kampaania, et ärge minge on ohtlik ja kõik puha aga mida need tegid, läksid ja läksid ja surid ja surid. Ma räägin, et kui loll siis seda on kau aks ka sellistest pole ka eriti kahju. Õnnetus on õnnetus ja lollus on lollus. Ja õnnetusel ja lollusel on hirmus suur silmnähtav vahe sees. Rumalad oma uppumissurmadega peaks olema kõige suuremaks eeskujuks ja jääb ainult loota, et nad võtavad oma lollusega ainult endale elu mitte teistelt ümberringi! Ühesõnaga nautige suve ja võtke mõistus pähe, see on ju TEIE enda elu!


Mari: Nagu autos turvavöö - teha kohustuslikuks veeturvavarustuse kasutamine nii lastel kui ka täiskasvanutel veekogudes, kus puuduvad poidega märgitud alad ja ei ole valvet.


Hanna: Minu idee on korraldada taoline registreerumine nagu Kuku Raadio "Selge grupijuht" terveks suveks. Toimiks see juba seeläbi, et inimesed, kes on registreerunud, tunnevad siiski sisemist kohustust olla kained eeskujud. Nende näol on juba tegemist inimestega, kes on nö päästetud. Lisaks oleks nemad seltskonnas kained, kes silma peal hoiaks. Enamus inimesi ju upub siiski alkoholijoobe tõttu. Kui oleks olemas kaine grupijuht, siis oleks, kes õigel ajal abi kutsub või silma peal hoiab. Kindel miinus selle idee juures on selline mulje, nagu üks inimene võtaks vastutuse teiste inimeste elude eest. Sama on ju tegelikult ka autojuhil jaanipäeval - tema on nõus jälgima, et seltskonnas keegi ülearu lõbusana rooli ei lähe ja, et sõbrad ohutult punktist A punkti B jõuaks. See tundub selline meede, mis jõuab suuremate massideni. Tegemist on millegi konkreetsega. Meedias infomüra seest ei pruugi hirmutavad numbrid uppunute kohta reaalset pilti anda sellest, kui suure ohuga tegelikult tegemist on. Lisaks ei tasu tähele panemata jätta fakti, et sõprade eeskuju jälgitakse - seegi aitaks kaasa, et inimesed hakkaks ohte tunnetama, või vähemalt mõtlema sellele, mis võivad olla mõtlematuse tagajärjed. See oleks võibolla utoopiline, kuid miks mitte korraldada kainetele grupijuhtidele lühike koolitus, kus oma ala tegijad räägiks, kuidas sõpra hädas aidata jne. Vähemalt vajalikku infot ja näppunäiteid sisaldav mapp võiks igale registreerujale kindlustatud olla. Kuna tegemist oleks üle-Eestilise projektiga ning on otseselt seotud inimeste eludega, siis pole ehk toetajadki raske leida, kes aitaksid riigil ettevõtmist finantseerida. Ohutut suve!


Kalju: Esiteks: alustame sellega, et vahetame välja sotsiaalministeri, kes ei suuda mitte kui midagi enne sügist [st oktoobris]!!! (intervjuust ERR-ile) Teiseks: avalikustame viimalikult palju detaile ajakirjanduses kõikide nende uppumisjuhtumite kohta, et inimesed saaks ise õppida sellest, mis teistega halvasti on läinud. Kolmandaks: ei oota sügiseni, vaid juba augustis, kui puhkused lõppevad, alustame tööga, et järgimine aasta poleks vaja tõdeda, et me isegi ei tea mis on vetelpäästjatele esitatavad nöuded jne. PS. keelame ÕL lõõpida 100+ meetri pikkuse laibarongiga, kus 30+ kraadises kuumuses haisevad vetikasse kasvanud pundunud koolnud.


Peeter: Oleks vaja rohkem silte (faktilise teabega), millega meil ei viitsita kahjuks enam jännata. Veekogu ääres leitavatel siltidel peaks olema selle sügavuse skeem ja ka uppumisstatistika (kuupäevadega, ilma nimedeta!). Peale selle/enne seda peaks taas kasutama vana kommet panna nööriga päästerõngaid tulpadele siia-sinna (jah, on küll kulutus, aga tsiviliseeritud ühiskonnale vääriline). Lõpuks, kohalikud omavalitsused võiksid supelhooajaks ka osaajalisi vetelpäästjaid palgata. Mõistagi,alkoholikeeld ranna-alade ulatuses ja ujumiskursused ka pärast 3. klassi!


Juhan: Lisaks mitmetele asjalikele ideedele ülalpool võiks ka vaadata, mida teised on samas liinis teinud. Näiteks taanlased ja soomlased. Vt näiteks [1,2,3]. Sealt nähtub, et juba ammustest aegadest on kogutud statistikat uppumiste põhjuste kohta. Kuigi palju saab õppida teiste kogemustest on uppumisstatistika riigiti erinev.

Millist statistikat Eestis uppumiste kohta tehtud on? Kindlasti on üht-teist, aga seda ehk oskavad täpsemalt öelda ennetustööga tegelevad spetsialistid. Tundub, et viimasel ajal on paljudes riikides toetust leidnud "Utsteini" stiilis statistika [4] kogumine, millele tuginedes saab uppumiste põhjuseid analüüsida ja teiste riikidega võrrelda.

Selline statistika ei ole oluline iseeneses, vaid sarnase statistika toel on võimalik edasisi otsuseid paremini põhjendada. Karmi kätt ja kellegi targema käsku saime nõuka ajal piisavalt tunda, ehk võiks vabas ühiskonnas toimida midagi mõistlikumat, talupojamõistus arvab, nagu paljud eelarvajadki, et näiteks tihedam ujulatevõrk ja ühtlaselt kõrgem tervisespordikultuur ning esmaabiteadmised on selged eesmärgid, mille poole püüelda. Samas erinevad põhjused tingivad ka erinevad meetmed. Näiteks laste ja noorte uppumiste vältimiseks pakutakse järgmisi meetmeid [5], mille hulgast on kindlasti üht-teist mõistlikku ka Eestis ellu viimiseks valida. Kui tugineda liiklusstatistika näitele, siis on sihikindla ennetustööga võimalik kannatanute arvu vähendada küll, millele viitab Jüri Pihl [6]. Võib-olla on sellesuvine mõnus soojus, kuid kurb uppumisstatistika, ajendiks ka uppumissurmadele senisest süstemaatilisemalt ning teadmistepõhisemalt läheneda?

[1] Jens Steensberg: Epidemiology of accidental drowning in Denmark 1989-1993. Accident Analysis and Prevention, Volume 30, Number 6, November 1998, pp. 755-762(8) http://dx.doi.org/10.1016/S0001-4575(98)00028-1

[2] Peter Lindholm, Jens Steensberg. Epidemiology of unintentional drowning and near-drowning in Denmark in 1995. Inj Prev 2000 6: 29-31. http://dx.doi.org/10.1136/ip.6.1.29

[3] Philippe Lunetta, Gordon S Smith, Antti Penttilä, Antti Sajantila: Unintentional drowning in Finland 1970-2000: a population-based study. International Journal of Epidemiology 2004 33(5) http://dx.doi.org/10.1093/ije/dyh194

[4] A.H. Idris et. al: Recommended Guidelines for Uniform Reporting of Data From Drowning: The Utstein Style. American Heart Association, Circulation 2003;108;2565-2574. http://dx.doi.org/10.1161/01.CIR.0000099581.70012.68

[5] Gardner HG, Baum CR, Dowd MD, Durbin DR, Ebel BE, Lichenstein R, Limbos MA, O\'Neil J, Quinlan KP, Scholer SJ, Sege RD, Turner MS, Weiss J.: Prevention of Drowning. PEDIATRICS Vol. 126 No. 1 July 2010, pp. 178-185. http://dx.doi.org/10.1542/peds.2010-1265

[6] Jüri Pihl: Minister peab uskuma: uppumiste ennetamine on võimalik. Postimees 16.07.2010. http://www.postimees.ee/?id=288334


Anne: Olen 100% eelneva kirjutaja MARKOga nõus! Täiesti õige ja asjalik jutt! KOGU SEE UJUMISKAMPAANIA PEAKS ALGAMA RIIKLIKULT TASANDILT! Ja siis peaks ka Eesti riik vastavaid summasid leidma ja andma, mida massiliste ja aastaid kestva ujumiskursuste läbiviimiseks vaja oleks.


Vahur: Meie naabritelt rootslastelt võiks kaaluda ühe idee rakendamist, mille headus on aegade jooksul juba järeleproovitud. Rootsis on 75 a. jooksul jagatud miljonites eksemplarides välja rinnamärke, mille nimi on simborgarmärket (võiks tähendada ujumiskodaniku märk) inimestele kes täidavad miinimumnõuded ujumises. Märk asutati 1934 a., Rootsi mõjukaima ajalehe Dagens Nyheter-i poolt ja neid antakse igal aastal välja eri kujundusega. Uppumisõnnetusi tuli 30-ndatel Rootsis ette üksjagu ning sellest oli palju juttu toonases ajakirjanduses. Märgi omandamine ja selle käigus ujumisoskuse testimine muutus Rootsis väga populaarseks ning on otsustavalt kujundanud inimeste suhtumist ujumisse ja tervisesporti. Rootsis oli 30-ndatel uppunuid igal aastal üle 500, kuid tänapäeval on see number kukkunud 100 peale ehk umbes sama palju kui 10x väiksema elanike arvuga Eestis tänavu. ETF, Eesti Ujumisliit, Päästeamet ja kõik huvitatud pooled võiksid ühiselt panna ressursid kokku ning samuti asutada märgi inimestele, kes suudavad täita ujumise miinimumnõuded ja läbida 200 m ilma kõrvalise abita ujudes. Märgi taotlemine võiks toimuda avalikes ujumiskohtades - basseinis, rannas ning sümboolse rahasumma eest (2 - 3 EUR). Märgi taotleja saaks testijalt samas ka nõuandeid ujumisoskuse lihvimiseks. Allpool ka simborgarmärket-i tutvustus rootsi keeles. www.simborgarmarket.se

 

Minu idee:
Nimi:*
E-post:
Telefon:
Idee:*
* märgitud väljad on kohustuslikud!
Turvaküsimus, palun kirjutage tehte vastus:

KQU          N       
P F    I    G9    MDR
IPW   H6L    H       
2 F    7     X    1RW
58W         SF5